RE - kapitalituru arengu pidur

Toimiva kapitalituru olemasolu kuulub vältimatult eduka riigi juurde. Eduka riigi toimimine eeldab, et kohalikel säästjatel on võimalus leida oma rahale väärika tootlusega paigutusvõimalusi. Uute väikeinvestorite pealekasvatamine kohalikule kapitaliturule elu sissepuhumise kaudu peaks olema majandusedule orienteeritud riigi kõrgelt prioritiseeritud ülesanne.

Paraku pole riigiettevõtete börsileviimine pikalt riiki tüürides end sihiseadmise poolest täielikku letargiasse langenud Reformierakonna jaoks isegi mitte teema, mille üle arutleda. Lõppeval aastal on Tallinna börsi käive poole väiksem kui eelmisel aastal. See tõsiasi võiks toimida äratuskellana vähemalt sisulise debati alustamiseks. Seni aga puudub finantsorganisatsioonidel vääriline partner riigi näol.

Hoolimata sellest, et hoiuste intressid on nullilähedased, kasvab nii ettevõtete kui ka majapidamiste hoiuste maht. Oktoobris suurenesid 9,7 miljardi euroni, majapidamiste hoiuste aastane kasv on alates esimese kvartali lõpust püsinud 8% juures. Eesti selgesti sõnastatud eesmärk peaks olema võlakirja- ja aktsiaturu käimatõmbamine, et tagada nii eraisikutele kui ka institutsioonidele täiendavaid investeerimisvõimalusi. Selle asemel keskendub parteide valimiskampaania sellele, kuidas kosmeetiliste maksumuudatuste kaasabil väiksema sissetulekuga inimestele rohkem raha kätte jätta.

Põhjus peitub Reformierakonna soovimatus vaadelda Eesti majandusarengut pikemaajalises perspektiivis. Äripäev nõustub Gert Tiivasega: olukord on skisofreeniline. Sellal kui võimuparteidele meeldib rääkida Eestist kui avatud turumajandusega liberaalsest riigist, on riigimonopolidel kohalikus majanduses väga suur osakaal ja mõjujõud. Soovimatus seda vähendada ongi Reformierakonna inertsuse põhjus. Börsifirmade suhtes kehtivad palju enamat avatust nõudvad reeglid, kui toimivad praeguste riigiettevõtet puhul. Soovimatusest vähendada poliitiliste parteide esindajate rolli riigiettevõtete nõukogudes lööb Reformierakond käega kohaliku kapitalituru arendamisele, ehkki ühiskonnal oleks poliitikute väljatõrjumisest riigiettevõtete juhtimisest ainult võita.

Vastuargumendina võidakse ette tuua, et strateegilistes valdkondades ei tohiks riik kontrolli kaotada. Ent täieliku erastamise kõrval tasub selliste näidete puhul kaaluda strateegilise investori kaasamist. Vastuväide võiks ka olla, et kui paremat investeerimisplaani ei ole, siis pole omanikul seda mõtet müüa. Raskustes riigiettevõtete puhul on aga ainuõige tee otsida ostjat, kellel on võimalusi ja tahtmist seda äri ajada paremini kui riik. Riik peaks tegelema ettevõtlusega nii vähe kui võimalik. Praegu hästi tegutsevate ettevõtete müügist saaks riik raha muude vajalike investeeringute näol.

Poliitiline tahtetus riigiettevõtteid osaliselt või täies mahus börsile viia on Tallinna börsi pikaajalise varjusurma ja kapitalituru arenematuse oluline põhjus.  Oma mõjuvõimu vähenemise kartuse käes vaevlevast Reformierakonnast on saanud Eesti kapitalituru arenemise pidur.